RFID-tehnoloogia põhiline tööpõhimõte pole keeruline: pärast sildi lugejasse sisenemist võtab see vastu lugeja saadetud raadiosagedusliku signaali ja edastab koos kiibiga salvestatud tooteteabe (Passive Tag, Passive Tag või Passive Tag) indutseeritud vooluga saadud energia. ), või märgis saadab aktiivselt teatud sagedusega signaali (Aktiivne silt, aktiivne silt või aktiivne silt), lugeja loeb ja dekodeerib teabe ning saadab selle seotud andmetöötluseks kesksesse infosüsteemi.
Täielik RFID-süsteem koosneb kolmest osast: lugeja ja elektrooniline silt, tuntud ka kui transponder ja rakendustarkvara süsteem. Selle tööpõhimõte seisneb selles, et lugeja (Reader) kiirgab kasutamiseks kindla sagedusega raadiolainete energiat Ajami ahel saadab sisemised andmed ning seejärel võtab Reader andmed vastu ja dekodeerib järjestikku ning saadab need vastavaks töötlemiseks rakendusse.
RFID-kaardilugeja ja elektroonilise märgise vahelise side- ja energiatuvastusmeetodite osas võib selle jämedalt jagada kahte tüüpi: induktiivne sidestus ja tagasihajutav sidestus. Üldiselt kasutab madala sagedusega RFID enamasti esimest meetodit, samas kui kõrgema sagedusega RFID kasutab enamasti teist meetodit.
Lugeja võib vastavalt kasutatavale struktuurile ja tehnoloogiale olla lugemis- või lugemis-/kirjutusseade ning see on RFID-süsteemi infojuhtimis- ja -töötluskeskus. Lugeja koosneb tavaliselt ühendusmoodulist, transiiveri moodulist, juhtmoodulist ja liideseplokist. Pooldupleksside kasutatakse üldiselt teabe vahetamiseks lugeja ja sildi vahel ning lugeja annab passiivsetele siltidele energiat ja ajastust sidestamise kaudu. Praktilistes rakendustes saab selliseid haldusfunktsioone nagu objekti tuvastamise teabe kogumine, töötlemine ja kaugedastus teostada Etherneti või WLAN-i kaudu.