IC-kaart (Integrated Circuit Card, Integrated Circuit Card), tuntud ka kui kiipkaart (kiipkaart), kiipkaart (intelligentne kaart), mikroskeemkaart (mikroskeemkaart) või mikrokiipkaart. See manustab mikroelektroonilise kiibi ISO 7816 standardile vastavasse kaardipõhja ja muudab selle kaardivormiks. Sideviis IC-kaardi ja lugeja vahel võib olla kontaktne või mittekontaktne. Kuna IC-kaardil on väikesed mõõtmed ja lihtne teisaldatavus, suur mälumaht, kõrge töökindlus, pikk kasutusiga, tugev konfidentsiaalsus ja kõrge turvalisus, pakuti IC-kaardi kontseptsiooni 1970. aastate alguses. 2008. aastal loodi esmakordselt IC-kaardi tooted ja seda tehnoloogiat rakendati sellistes tööstusharudes nagu rahandus, transport, arstiabi ja isikutunnistus. See ühendas mikroelektroonika tehnoloogia ja arvutitehnoloogia, et parandada inimeste töö ja elu moderniseerimist.
IC-kaart on integraallülituskaart. IC-kaardi kiibil on võimalus andmeid kirjutada ja andmeid salvestada ning see suudab hinnata IC-kaardi mälu sisu. Kaart on kapseldatud ISO standardile vastava kiibiga ja sellel on 6–8 kontakti välisseadmetega suhtlemiseks. IC-kaardil võivad olla värvilised mustrid ja selgitav tekst. Vastavalt ISO standardile on mõned IC-kaardi kontaktid ja nende määratlused järgmised: VCC: IC-kaardi töövõimsus; GND: maandus; VPP: mälu programmeerimisvõimsus; CLK: seotud signaalide ajastus ja sünkroniseerimine; I/O: kaardil olevate jadaandmete sisend ja väljund; RST: lähtestage signaal. Kui IC-kaart sisestatakse IC-kaardi lugejasse, ühendatakse iga kontakt vastavalt ja IC-kaardil olev VLSI hakkab tööle.