Epoksüvaik on omamoodi kõrgmolekulaarne polümeer, mille molekulvalem on (C11H12O3)n, mis viitab polümeeride klassi üldnimetusele, mis sisaldab molekulis rohkem kui kahte epoksürühma. See on epiklorohüdriini ja bisfenool A või polüooli polükondensatsiooniprodukt. Epoksürühma keemilise aktiivsuse tõttu saab rõnga avamiseks, kõvenemiseks ja ristsidumiseks kasutada erinevaid aktiivset vesinikku sisaldavaid ühendeid, et moodustada võrkstruktuuri, seega on tegemist termoreaktiivse vaiguga. Bisfenool A epoksüvaigul pole mitte ainult suurim toodang ja kõige täiuslikumad sordid, vaid ka uued modifitseeritud sordid kasvavad endiselt ja kvaliteet paraneb pidevalt.
Epoksüvaikudel on sekundaarsed hüdroksüülrühmad ja epoksürühmad ning sekundaarsed hüdroksüülrühmad võivad reageerida isotsüanaatidega. Epoksüvaik lisatakse otse polüuretaanliimi hüdroksüülrühma sisaldavale komponendile polüoolina. Selle meetodi puhul osaleb reaktsioonis ainult hüdroksüülrühm ja epoksürühm ei reageeri.
Happevaigu karboksüülrühma kasutatakse epoksütsükli avamiseks ja seejärel polüuretaanliimi isotsüanaadiga reageerimiseks. Samuti on võimalik lahustada epoksüvaiku etüülatsetaadis, lisada kuumutamisreaktsiooniks fosforhapet ja lisada selle adukti polüuretaanliimile, mis võib parandada liimi esialgset viskoossust, kuumakindlust ja hüdrolüüsi stabiilsust. Alkoholi amiine või amiine saab kasutada ka polüoolide genereerimiseks ning tertsiaarsete lämmastikuaatomite olemasolu aduktis võib kiirendada NCO reaktsiooni.
Epoksüvaigu kasutamine polühüdroksükomponendina ühendab polüuretaani ja epoksüvaigu eelised ning sellel on hea sidumistugevus ja keemiline vastupidavus. Polüuretaanliimide valmistamisel kasutatav epoksüvaik kasutab üldiselt EP{0}} ja EP-13. , EP-16 ja EP-20 sordid.