RFID-tehnoloogia põhitööpõhimõte pole keeruline: pärast märgise sattumist magnetvälja võtab see vastu lugeja saadetud raadiosagedussignaali ning edastab koos kiibile salvestatud tooteteabe (PassiveTag, passive tag või passive tag) indutseeritud vooluga saadud energia või saata aktiivselt teatud sagedusega signaali (ActiveTag, aktiivne silt või aktiivne silt); pärast lugeja teabe lugemist ja dekodeerimist saadetakse see kesksesse infosüsteemi seotud andmetöötluseks.
RFID (Radio Frequency Identification) süsteem koosneb kahest osast: lugemis-/kirjutusplokist ja elektroonilisest transiiverist. Lugeja saadab antenni kaudu välja elektromagnetilisi impulsse ning transiiver võtab need impulsid vastu ja saadab vastusena lugejale salvestatud teabe. Tegelikult on see mälus olevate andmete kontaktivaba lugemine, kirjutamine või kustutamine.
Tehniliselt koosneb "nutikas silt" RFID-ahelast, mis sisaldab RFID-kiipi koos RFID-raadiosagedusliku osaga ja üliõhukese antenni silmust, mis on manustatud märgisesse koos õhukese plastlehega. Tavaliselt on sellele sildile kinnitatud paberist silt ja pabersildile saab selgelt trükkida mõne olulise teabe. Praegused nutikad sildid on üldiselt krediitkaardi suurused. Väikeste kaupade jaoks on sildid, mille suurus on 4,5 × 4,5 cm, samuti on CD- ja DVD-plaatidel kasutusel 4,7 cm läbimõõduga ümmargused sildid.
Transiiveritehnoloogia eelis võrreldes teiste ID-tehnoloogiatega, nagu vöötkoodid või magnetribad, on traadita side lugeja ja transiiveri vahel: lugemis-/kirjutusseade ei vaja visuaalset kontakti transiiveriga, seega saab selle täielikult tootega integreerida. See tähendab, et transiiver sobib kasutamiseks karmides keskkondades ning transiiver ei ole tundlik niiskuse, mustuse ja mehaaniliste mõjude suhtes. Seetõttu on transiiversüsteemil väga kõrge lugemiskindlus, kiire andmehõive ning viimane, kuid mitte vähem oluline tööjõu ja paberi kokkuhoid.